Jõudsin õnnelikult Salamancasse

4. septembri õhtupoolikul jõudsin õnnelikult Salamancasse. Pärast pikka magamata ööd – olin ainult 2,5 tundi maganud, kuna 3.ööl vastu 4.sept pakkisin veel viimaseid asju kaasa (nagu alati :P) – olin tõesti väga õnnelik, kui mu väikesed jalakesed lõpuks Salamanca bussijaamas bussist välja hüppasid. Veelgi õnnelikum olin ma muidugi, kui lõpuks ööbimiskoht sai üles leitud.

Alustasin oma teekonda Hispaaniasse koos kursaõe Mariiga, kes minuga koos siin Salamancas aasta oma tudengipõlve peab. Lendasime Madridi läbi Riia, kus pidime lendu mõned tunnid ootama. Üritasime Riia lennujaamas siis internetti saada, et endale Salamancas öömaja bookida, aga...dziiisas... ega seal pole nagu Eestis või Tallinna lennujaamas, et saad tasuta wifit kasutada. Mingi ime läbi siiski saime netti ja ka lõpuks ühe odava Salamanca hosteli – actually, oli see küll kahetärnine hotell Conde David - esimeseks ööks bookitud.

Kes ütles, et hispaanlased ei räägi inglise keelt? Mõned ikka räägivad õnneks :P. Madridi lennujaama jõudes saime ka õnneks bussipileti Salamancasse inglise keeles ostetud, nii et lennujaama infopunktides vähemalt on keeleoskustega inimesed. Bussi pidime aga lennujaamas päris mitu tundi ootama. Lennujaamast välja astudes tuli vastu ikka mõnus saunapahvakas, nii et asfaldi peal bussipeatuses oli päris mõõõõnusalt palav bussi oodata. Buss tuli täiesti õigeks ajaks kohale...word...(ma muidugi arvasin, et buss juba väljub sel ajal), kuigi oli näha, et bussijuht tegi aega parajaks ja lõõpis juttu oma kolleegidega. Nojah...see oli siis juba esimene kord, kui sain Hispaania easygoing elustiili tunda...siessssta!!!

Pärast 2,5 tunnist sõitu jõudsime lõpuks Salamancasse. Hakkasime oma suurte kohvritega siis oma hotelli otsima. Kuna meil endal linnakaarti veel polnud, siis üritasime kuskilt otsida. Õnneks oli bussijaamas üks väike kaart, mille järgi joonistasime teekonna bussijaamast hotellini endal paberi peale. Sealsamas üritasime noorema tüdruku käest (lootes, et ta oskab inglis keelt) teada saada, kuhu poole me peame liikuma hakkama „Do you speak English?“. „A little bit“, tuli vastuseks ja siis ta jätkas ikka hispaania keeles :D. Kusjuures, enamus ütlevad nii, või siis, et nad ei räägi üldse inglise keelt. Eniveis...üritasime siis tema hispaania keelest aru saada. Alguses ta ei osanud isegi ühte suuremat tänavat Salamancas meile juhatada (väga imelik) , hiljem tuli aga tagasi ja soovitas taksot: "oiiiih, see on nii kaugel!". Noh, taksot me siiski ei võtnud, kuna tahtsime 7 eurot säästa ja pealegi oli hotelli kodulehel kirjas, et see on bussijaamast ainult 600 m kaugusel. Eks see umbes nii kaugel oligi, aga oma suurte kodinatega andis sinna ikka roomata...mäest üles, mäest alla. Lõpuks leidsime ka selle kahetärnise hotelli üles. Administratsioonis aga küll inglise keelt ei räägitud... Selle hispaania keelega, mida olin Eestis paar kuud koolis õppinud ajas esialgu asja ära küll.

Tuppa jõudes langesime oma vooditesse, puhkasime veits... Aga uude linna jõudes, kuidas sa suudad voodis püsida?! Värkendasime end veits ning läksime kohe öist linna uudistama. Laupäeva öösel üheteist paiku kihas linn rahvast. Oli nii soe, et saime oma suveriideid kanda. Kõndisime lähitänavatel ning läksime peaväljakule ega rohkem ei jaksanudki. Esmapilgul jäi aga kohe silma, et linna on väga ilus, kesklinn on tulvil 12.-17.sajandi liivakivist hooneid, kõik rikkalikult kaunistatud. Purskkaeve on siin ka üksjagu, vähemalt Tallinnaga võrreldes ikka kordades rohkem. Armusin linna kohe ära - ja mõtlesin endamisi „siin on küll tore üks aasta õppida“. Üks armsamaid asju, mis veel silma torkas oli roheline valgusfoor :D, kus seiva kuju asemel teeb mehike kiirkõnnakut. Te peate seda siia vaatama tulema ;).